Kuna meil ööbimiskohas ei olnud netti (peremees ei teadnud vist õiget parooli), siis pole midagi väga kirjutnud ning täna hotellis on jällegi päris hea nett, siis postitan mõned pildid ja oma varasema postituse. Pulmadest kirjutan mõnipäev ka natuke rohkem ja lisan sinna pildid. Täna väga väsind ja lähen juba magama. Mõned märksõnad: Itaalia mäed olid hoopis teistsugused (kivised); kõik jubatavad teed, ise midagi ei tea täpselt, mida küsitigi; Veneetsia/Murano/Burano ja ööbimine.
JANELI kirjutas täna (09.08.) autos meie Veneetsia päevast:
Hommikul ärkasime juba kell 5, pesime ja olime kuueks valmis minema. Meid koliti eelmjne päev teise tuppa ümber, sest võõrustajale oki väga oluline, et meil ka oma privaatne vannituba oleks. See oligi lausa magamistoas sees, ilma vaheseinata ja kõik. Ja hea oligi - saime segamatult hommikul dušši all käia nii, et perenaine ei ärganud. Enne meie lahkumist jõudis ta siiski üles ärgatud ja oli õnnetu, et ei saanud meile süüa teha ning pakkis pool külmkapi sisu siis kaasa. Ütles, et võime veel iga kell külla tulla. Tänasime kõige eest, jätsime head aega ja pakkisime end autosse ümber. Meie Audisse olid kolinud veel Mari ja Siim - niimoodi viiekesi varahommikul me Veneetsiasse suunduma hakkasimegi.
Pehmed metsased mäed hakkasid tasakesi asenduma teravate hallide kiviste tippudega. Need olid hoopis omamoodi ilusad ja vaadata oli jälle teel palju. Kui varem (enam ei mäleta, kas Leedus või Poolas - päevad ja riigid hakkavad sassi minema) sõitsid autod kaherealisel teel kolmekesi, siis Itaalias täitsa üksi. Nimelt keset keskmist joont, et siis kiirelt ja mugavalt rida vahetada just neile sobivalt.
Leidsime oma hotelli pärast mõningat ekslemist. Lõpp-punkt oli GPSil õige, aga linnas sees näitas kuidagi vahel vara ja vahel hilja ning üleüldiselt linna märkidega vastuolus. Aga kui üldine suund märkide ja abil gpsi meeshäält ignoreerides üles leitud sai, hakkas ka tomtom kenasti õigesse kohta meid juhatama.
Hotelli Margheras valvas jälle papagoi. Kaks lausa - suur hall Jacko ja keskmine roheline vaiksem tegelane. Vastuvõtus oli noor tore neiu, kes oli nõus meid igati aitama, kuigi kell oli nii vara, et me ei saanud veel check-in’i teha ja oleks võinud samahästi täiesti suvalised turistid olla, kes ei kavatsegi seal ööbida. Ta tutvustas meie jaoks sobivaimaid ühistranspordiviise ja joonistas meile lausa kaardi peale vajalikud märkmed üles. Jätsime auto hotelli ette, ostsime endale linna transpordi päevapiletid ja leekisimegi bussiga kohe Veneetsia suunas.
Oeh Veneetsiast küll nii pikalt kirjutada ei jõua, kui emotsione on. Piazzale Roma’st, kus buss peatus, läksime kohe veebussi peale ja sõitsime Muranosse. Saarel märkasime esimese asjana mingut valju kärisevat häält. Alguses mõtlesin, et varesepeletus maki pealt jookseb puude otsas, aga ei näinud kuskil kõlareid ja ikka iga puu otsas ja mitmes suunast tuli nagu heli. Ühtegi lindu samas ka ei märganud. Siim otsustas, et tegu on puu rohutirtsudega ehk purts’udega. “Need teevad Purts Purts Purts”. No rohkem oli see rohutirtsu sirina ja varesekraaksu vaheline heli’ aga minagi ei osanud sellele paremat sõna anda. Nii et kogu teed srl päeval saatis meid Purtsude laul.
Aga Muranost jälle. Terve saar ainult klaasipoodidest koosneski. Tagapool olid veidi odavamad nii, et jalutasime korralikult ringi. Külastasime üht töökoda, kus näidati kiirelt valmistamist ka. Olen netist näinud küll neid klaasist hobuste 2 minutiga tegemise videosid, aga ise oma silmaga vaadata oli ikka hoopis teine kogemus - kogu see sulatusahju kuumus näol ja ehe meistritöö valmimine silme all. Leidsime endale ja kinkimiseks kenasid klaasehteid. Kui esmane isu täis uudistatud sai, jõudsime pärast pikka järjekorras ootamist napilt viimastena puupüsti täis veebussi peale ja sõitsime Buranosse.
Buranos keskendutakse pitsi müümisele, aga see oli ikka meeletu käsitöö ja päris kallis. Poodides oli veel nii kohalikke kui Murano ehteid, aga vist enim paelusid meid need erksad eri värvides majakesed. Jalutasime mööda kitsaid majavahesid ja tegime vist kõikjal pilte nii palju, et võime Veneetsia ja Burano google street view laadselt kolmemõõtmeliselt kaardistada. Inimesed hoidsid kas oma uksi lahti või enamasti lihtsalt ukse asemel mõni suurem lina. Selle vahelt ja alt nägi pererahvast tegutsemas, sellest läbi oli kuulda itaallaste emotsionaalseid vailusi, või oli nende puhul tegemist tavalise suhtlusega, ega ma ei tea.
Buranos käisime ka söömas - pitsat ja pastat ikka! Mina vürtsikuse täieliku mittetalujana sain loomulikult kogemata vürtsika pitsa, aga mul õnnestus teravaimad tükid teiste omade vastu vahetada, ju neil oli minust kahju. Mingi lisatasu oli tsekile arvestatud, 2 eurot inimese kohta, nii, et arvasime, et see oli sissearvutatud tipp. Jällegi, kui telefonid täispildistatud ja isu küllastumiseni vaadatud sai, läksime veebussiga pikale sõidule Veneetsiasse tagasi.
Veneetsias jalutades sattusime kohaliku veinipoekese peale. Riiulil oli tavapärase hinnaga veini, aga letil käärimistünnides oli hind 2-3 eurot liitri kohta. Ostsime liitriste pudelite kaupa head ja paremat kokku ja oleks rohkemgi ostnud, kui me kogu päev veel neid käes tassima poleks pidanud. Viimasel hetkel küll pöördusime tagasi ja ostsime ühe mulliga veini veel tee peal joomiseks. Küsisin müüjalt veel kohaliku avalikus kohas joomise seadused üle ja läbi mõningase keelebarjääri tundus siiski, et see on lubatud. Pudel käis käest kätte ja tujud läksid järjest lõbusamaks. Kolme-nelja vahel sai pudel vist veerand tunniga kõndimise ajal lahendatud, või veel kiiremini. Kiitsime kohaliku veini heaks igastahes.
San Marco väljakul vältisime mingiste ebausku täis sammaste vahelt läbi kõndimist ja tegime, suur üllatus, jälle pilte. Tahtsin tuvisid toita nii, et jagasin neile oma peo pealt küpsiseid. Aga üks loll läks laterna otsas vist nii elevile, et õnnistas mind oma eelmise söögikorraga lagipähe. Viskasin küpsised maha ja vaatasin teiste turistide ehmunud pilke. Kuigi oma seltskond loomulikult korralikult naeda sai, tulid nad mulle kohe kiirelt appi ja leidsid niisked salvrätikud, et mu tukka ja enamuse laadungist kangelaslikult enda peale võtnud päikseprille puhastada. Ja teised turistid käisid ikka ringi, tuvi õlal või käaivarrel ning loomulikult neil nii kehvasti ei vedanud. Ülejäänud õhtu korraldas Sander iga vastutuleva tuvi peal eksperimenti ehk sihtis neid laseriga. Mõni sattus lähenevast rohelisest täpist täitsa paanikasse, teised üritasid lihtsalt eemale saada ja osasid ei huvitanud see mitte üldse.
Mari ja Siim pidid jõudma veel Grazi-bussile nii, et nemad läksid ära ja emme läks ka hotelli lõpuks sisse meid registreerima. Mina ja Sander vaatasime, kas meil õnnestub mõistliku hinnaga gondliga sõita. Kell oli 7 läbi nii, et kehtis öine tariif 100 eurot pooletunnise sõidu eest. Olin enne veel jätnud endale 50 eurot ja otsustanud, et sellest rohkem sõiduks ei tasu. Ühele moosivale gondoljöörile ütlesin, et mul vaid 50 on, aga ta vastas rõõmsalt et 50 mõlema eest sobibki, kokku 100. Nentisin, et üle 50 pole, aga ma kas mängisin liiga huvitut või otsustas ta, et leiab kellegi, kes täishinna maksab, igastahes arutelu lõppes sealkohal.
Mõtlesime, et jalutame veel läbi Veneetsia, maps väitis et piazzale roma’ni on 20 minutit. Sealt läheks meie maabuss nii, et otsustasime sinnapoole uidata ja tee peal jäätist süüa. Valisime ühe mõnusa poekese, kus tundus palju kohalikke sees olevat, ning tellisime oma jäätised. Poeke müüs jäätist, alkoholi ja toorest liha. Mõnus spetsialiseerumise kombinatsioon - omapärane, aga tundus töötavat. Baarileti taga need kohalikud jälle, kas vaidlesid või lihtsalt jutustasid, mina ju neid ei mõista.
Läksime siis läbi väikeste väljakuplatsikeste ja käänduvate kitsaste kõrgete majade poolt tekitatud tänavate Piazzale Roma poole. Omast arust. Mingi hetk olime ühes varemkülastatud kohas tagasi igastahes. No proovisime uuesti. Teine kord saime üldjoontes õige suuna kätte, aga 15 minuti pärast olime korraliku kaare teinud mapsi poolt soovitatud teega võrreldes ja ei olnud sihtkohale nii lähedal, kui oleks soovinud. Muidu nagu kiirer polekski olnud, aga minu telefoni aku juba suri ja Sandri omal oli ka peagi otsade andmise aeg. Võtsime asja toreda seiklusena, panime telefoni ja kaardi ära ning naersime, et mängime seda mängu siis raskemal tasemel. Meie umbkaudu liikumised viisid meid mitme kauni kohani, aga need lõppesid kõik kas suletud silla või täiesti sillata otse kanalisse viivate treppide ääres. Veel toredam ooi see, et me liikusime nii hoogsa enesekindlusega, et nii mõnigi turistipaarike, lootis meie järgi tsivilisatsioonini jõuda ainult selleks, et avastada, et me oleme rohkemgi eksinud kui nemad.
Märkasime, et vahel harva on seintel suunavad sildid. Needki näitasid tihti vastu pikka seina, teineteisega erinevas suunas või puudusid nad tähtsa pöörde juures täielikult. Kuna mul oli laadimisjuhe ja Sandril täis akuga läpakas, õnnestus meil ta telefoni veidi jõudu tagasi saada ja segastea kohtades teed kontrollida. Nii jõudsimegi Piazzale’le, aga mitte enne täielikku hämardumist ja linma tänavavalgustuse süttimist. Ma arvan, et meil oli päris kaunis rännak.
Hotelli viiv buss 6L otsustas aga käituda nagu teine buss, liin 6 (ilma L’ta). Vastuvõtunaine oli kirjeldanud ka tolle liikumist, nii et ronisime vea äratundmisel bussist maha, kontrollisime bussil silti (oli 6L, nagu pidigi, kuigi kasutas lihtsalt 6 marsruuti) ja jalutasime ülejäänud 10 min jalgsi hotelli. Möödusime välikinost, kus just hakkas mingi itaalia draamalaadne film. Oleks midagi aru saanud või tundunud teine žanr olevat, oleksime ehk vaatama jääbud, aga praegu võitis väsimus ja jätsime kino vahele.
Hotell on kena, aga kulunud. Mõnus hubane hotellike. Meie tuba oli katusekorrusel - sõita liftiga kolmandale ja siis veel kitsast trepist üles üks korrus. Ainsad aknad olid pisikesed katuseaknad, aga tuba jättis sellest hoolimata avara mulje oma heledate toonide tõttu. Me olime nii väsinud, et vajusime kohe voodisse. Emm meelitas mu veel õhtul tiirukese jalutama, aga ma olin vist kehv jalutuskaaslane oma väsinud jalgadega nii, et võtsime ainult jäätist, käisime ühes vist ööni avatud toidupoes ja jalutasime läbi hotelli kõrval oleva mänguväljak-pargi. Hotelli ukse ees hakkas alles mingi elu käima, aga papagoid ka juba suitsuhaisust ja jutust hoolimata magasid. Ma ka vajusin voodis juba kõigepealt kleidis magama, hiljem jõudsin end öösärki ka ajada.
Hotell pimedas tänava poolt.
JANELI kirjutas täna (09.08.) autos meie Veneetsia päevast:
Hommikul ärkasime juba kell 5, pesime ja olime kuueks valmis minema. Meid koliti eelmjne päev teise tuppa ümber, sest võõrustajale oki väga oluline, et meil ka oma privaatne vannituba oleks. See oligi lausa magamistoas sees, ilma vaheseinata ja kõik. Ja hea oligi - saime segamatult hommikul dušši all käia nii, et perenaine ei ärganud. Enne meie lahkumist jõudis ta siiski üles ärgatud ja oli õnnetu, et ei saanud meile süüa teha ning pakkis pool külmkapi sisu siis kaasa. Ütles, et võime veel iga kell külla tulla. Tänasime kõige eest, jätsime head aega ja pakkisime end autosse ümber. Meie Audisse olid kolinud veel Mari ja Siim - niimoodi viiekesi varahommikul me Veneetsiasse suunduma hakkasimegi.
Pehmed metsased mäed hakkasid tasakesi asenduma teravate hallide kiviste tippudega. Need olid hoopis omamoodi ilusad ja vaadata oli jälle teel palju. Kui varem (enam ei mäleta, kas Leedus või Poolas - päevad ja riigid hakkavad sassi minema) sõitsid autod kaherealisel teel kolmekesi, siis Itaalias täitsa üksi. Nimelt keset keskmist joont, et siis kiirelt ja mugavalt rida vahetada just neile sobivalt.
Leidsime oma hotelli pärast mõningat ekslemist. Lõpp-punkt oli GPSil õige, aga linnas sees näitas kuidagi vahel vara ja vahel hilja ning üleüldiselt linna märkidega vastuolus. Aga kui üldine suund märkide ja abil gpsi meeshäält ignoreerides üles leitud sai, hakkas ka tomtom kenasti õigesse kohta meid juhatama.
Hotelli Margheras valvas jälle papagoi. Kaks lausa - suur hall Jacko ja keskmine roheline vaiksem tegelane. Vastuvõtus oli noor tore neiu, kes oli nõus meid igati aitama, kuigi kell oli nii vara, et me ei saanud veel check-in’i teha ja oleks võinud samahästi täiesti suvalised turistid olla, kes ei kavatsegi seal ööbida. Ta tutvustas meie jaoks sobivaimaid ühistranspordiviise ja joonistas meile lausa kaardi peale vajalikud märkmed üles. Jätsime auto hotelli ette, ostsime endale linna transpordi päevapiletid ja leekisimegi bussiga kohe Veneetsia suunas.
Oeh Veneetsiast küll nii pikalt kirjutada ei jõua, kui emotsione on. Piazzale Roma’st, kus buss peatus, läksime kohe veebussi peale ja sõitsime Muranosse. Saarel märkasime esimese asjana mingut valju kärisevat häält. Alguses mõtlesin, et varesepeletus maki pealt jookseb puude otsas, aga ei näinud kuskil kõlareid ja ikka iga puu otsas ja mitmes suunast tuli nagu heli. Ühtegi lindu samas ka ei märganud. Siim otsustas, et tegu on puu rohutirtsudega ehk purts’udega. “Need teevad Purts Purts Purts”. No rohkem oli see rohutirtsu sirina ja varesekraaksu vaheline heli’ aga minagi ei osanud sellele paremat sõna anda. Nii et kogu teed srl päeval saatis meid Purtsude laul.
Aga Muranost jälle. Terve saar ainult klaasipoodidest koosneski. Tagapool olid veidi odavamad nii, et jalutasime korralikult ringi. Külastasime üht töökoda, kus näidati kiirelt valmistamist ka. Olen netist näinud küll neid klaasist hobuste 2 minutiga tegemise videosid, aga ise oma silmaga vaadata oli ikka hoopis teine kogemus - kogu see sulatusahju kuumus näol ja ehe meistritöö valmimine silme all. Leidsime endale ja kinkimiseks kenasid klaasehteid. Kui esmane isu täis uudistatud sai, jõudsime pärast pikka järjekorras ootamist napilt viimastena puupüsti täis veebussi peale ja sõitsime Buranosse.
Buranos keskendutakse pitsi müümisele, aga see oli ikka meeletu käsitöö ja päris kallis. Poodides oli veel nii kohalikke kui Murano ehteid, aga vist enim paelusid meid need erksad eri värvides majakesed. Jalutasime mööda kitsaid majavahesid ja tegime vist kõikjal pilte nii palju, et võime Veneetsia ja Burano google street view laadselt kolmemõõtmeliselt kaardistada. Inimesed hoidsid kas oma uksi lahti või enamasti lihtsalt ukse asemel mõni suurem lina. Selle vahelt ja alt nägi pererahvast tegutsemas, sellest läbi oli kuulda itaallaste emotsionaalseid vailusi, või oli nende puhul tegemist tavalise suhtlusega, ega ma ei tea.
Buranos käisime ka söömas - pitsat ja pastat ikka! Mina vürtsikuse täieliku mittetalujana sain loomulikult kogemata vürtsika pitsa, aga mul õnnestus teravaimad tükid teiste omade vastu vahetada, ju neil oli minust kahju. Mingi lisatasu oli tsekile arvestatud, 2 eurot inimese kohta, nii, et arvasime, et see oli sissearvutatud tipp. Jällegi, kui telefonid täispildistatud ja isu küllastumiseni vaadatud sai, läksime veebussiga pikale sõidule Veneetsiasse tagasi.
Veneetsias jalutades sattusime kohaliku veinipoekese peale. Riiulil oli tavapärase hinnaga veini, aga letil käärimistünnides oli hind 2-3 eurot liitri kohta. Ostsime liitriste pudelite kaupa head ja paremat kokku ja oleks rohkemgi ostnud, kui me kogu päev veel neid käes tassima poleks pidanud. Viimasel hetkel küll pöördusime tagasi ja ostsime ühe mulliga veini veel tee peal joomiseks. Küsisin müüjalt veel kohaliku avalikus kohas joomise seadused üle ja läbi mõningase keelebarjääri tundus siiski, et see on lubatud. Pudel käis käest kätte ja tujud läksid järjest lõbusamaks. Kolme-nelja vahel sai pudel vist veerand tunniga kõndimise ajal lahendatud, või veel kiiremini. Kiitsime kohaliku veini heaks igastahes.
San Marco väljakul vältisime mingiste ebausku täis sammaste vahelt läbi kõndimist ja tegime, suur üllatus, jälle pilte. Tahtsin tuvisid toita nii, et jagasin neile oma peo pealt küpsiseid. Aga üks loll läks laterna otsas vist nii elevile, et õnnistas mind oma eelmise söögikorraga lagipähe. Viskasin küpsised maha ja vaatasin teiste turistide ehmunud pilke. Kuigi oma seltskond loomulikult korralikult naeda sai, tulid nad mulle kohe kiirelt appi ja leidsid niisked salvrätikud, et mu tukka ja enamuse laadungist kangelaslikult enda peale võtnud päikseprille puhastada. Ja teised turistid käisid ikka ringi, tuvi õlal või käaivarrel ning loomulikult neil nii kehvasti ei vedanud. Ülejäänud õhtu korraldas Sander iga vastutuleva tuvi peal eksperimenti ehk sihtis neid laseriga. Mõni sattus lähenevast rohelisest täpist täitsa paanikasse, teised üritasid lihtsalt eemale saada ja osasid ei huvitanud see mitte üldse.
Mari ja Siim pidid jõudma veel Grazi-bussile nii, et nemad läksid ära ja emme läks ka hotelli lõpuks sisse meid registreerima. Mina ja Sander vaatasime, kas meil õnnestub mõistliku hinnaga gondliga sõita. Kell oli 7 läbi nii, et kehtis öine tariif 100 eurot pooletunnise sõidu eest. Olin enne veel jätnud endale 50 eurot ja otsustanud, et sellest rohkem sõiduks ei tasu. Ühele moosivale gondoljöörile ütlesin, et mul vaid 50 on, aga ta vastas rõõmsalt et 50 mõlema eest sobibki, kokku 100. Nentisin, et üle 50 pole, aga ma kas mängisin liiga huvitut või otsustas ta, et leiab kellegi, kes täishinna maksab, igastahes arutelu lõppes sealkohal.
Mõtlesime, et jalutame veel läbi Veneetsia, maps väitis et piazzale roma’ni on 20 minutit. Sealt läheks meie maabuss nii, et otsustasime sinnapoole uidata ja tee peal jäätist süüa. Valisime ühe mõnusa poekese, kus tundus palju kohalikke sees olevat, ning tellisime oma jäätised. Poeke müüs jäätist, alkoholi ja toorest liha. Mõnus spetsialiseerumise kombinatsioon - omapärane, aga tundus töötavat. Baarileti taga need kohalikud jälle, kas vaidlesid või lihtsalt jutustasid, mina ju neid ei mõista.
Läksime siis läbi väikeste väljakuplatsikeste ja käänduvate kitsaste kõrgete majade poolt tekitatud tänavate Piazzale Roma poole. Omast arust. Mingi hetk olime ühes varemkülastatud kohas tagasi igastahes. No proovisime uuesti. Teine kord saime üldjoontes õige suuna kätte, aga 15 minuti pärast olime korraliku kaare teinud mapsi poolt soovitatud teega võrreldes ja ei olnud sihtkohale nii lähedal, kui oleks soovinud. Muidu nagu kiirer polekski olnud, aga minu telefoni aku juba suri ja Sandri omal oli ka peagi otsade andmise aeg. Võtsime asja toreda seiklusena, panime telefoni ja kaardi ära ning naersime, et mängime seda mängu siis raskemal tasemel. Meie umbkaudu liikumised viisid meid mitme kauni kohani, aga need lõppesid kõik kas suletud silla või täiesti sillata otse kanalisse viivate treppide ääres. Veel toredam ooi see, et me liikusime nii hoogsa enesekindlusega, et nii mõnigi turistipaarike, lootis meie järgi tsivilisatsioonini jõuda ainult selleks, et avastada, et me oleme rohkemgi eksinud kui nemad.
Märkasime, et vahel harva on seintel suunavad sildid. Needki näitasid tihti vastu pikka seina, teineteisega erinevas suunas või puudusid nad tähtsa pöörde juures täielikult. Kuna mul oli laadimisjuhe ja Sandril täis akuga läpakas, õnnestus meil ta telefoni veidi jõudu tagasi saada ja segastea kohtades teed kontrollida. Nii jõudsimegi Piazzale’le, aga mitte enne täielikku hämardumist ja linma tänavavalgustuse süttimist. Ma arvan, et meil oli päris kaunis rännak.
Hotelli viiv buss 6L otsustas aga käituda nagu teine buss, liin 6 (ilma L’ta). Vastuvõtunaine oli kirjeldanud ka tolle liikumist, nii et ronisime vea äratundmisel bussist maha, kontrollisime bussil silti (oli 6L, nagu pidigi, kuigi kasutas lihtsalt 6 marsruuti) ja jalutasime ülejäänud 10 min jalgsi hotelli. Möödusime välikinost, kus just hakkas mingi itaalia draamalaadne film. Oleks midagi aru saanud või tundunud teine žanr olevat, oleksime ehk vaatama jääbud, aga praegu võitis väsimus ja jätsime kino vahele.
Hotell on kena, aga kulunud. Mõnus hubane hotellike. Meie tuba oli katusekorrusel - sõita liftiga kolmandale ja siis veel kitsast trepist üles üks korrus. Ainsad aknad olid pisikesed katuseaknad, aga tuba jättis sellest hoolimata avara mulje oma heledate toonide tõttu. Me olime nii väsinud, et vajusime kohe voodisse. Emm meelitas mu veel õhtul tiirukese jalutama, aga ma olin vist kehv jalutuskaaslane oma väsinud jalgadega nii, et võtsime ainult jäätist, käisime ühes vist ööni avatud toidupoes ja jalutasime läbi hotelli kõrval oleva mänguväljak-pargi. Hotelli ukse ees hakkas alles mingi elu käima, aga papagoid ka juba suitsuhaisust ja jutust hoolimata magasid. Ma ka vajusin voodis juba kõigepealt kleidis magama, hiljem jõudsin end öösärki ka ajada.
Hotell pimedas tänava poolt.
 |
| Pildiallkirja lisamine |
 |
| Välikino |
 |
| Burano |
 |
| Burano |
 |
| Burano |
 |
| Veneetsia |
 |
| Veneetsia |
 |
| Muusikud Veneetsia peamisel väljakul kohvikutes. |
Janeli leidis ühe artikli, kus ei lubata Veneetsias tuvisid sööta (mida meie muidugi tegime)
VastaKustutahttp://reis.postimees.ee/3802075/veneetsias-ahvardatakse-turiste-vanglakaristusega?_ga=1.68657298.2002179445.1471302010